Olivier Giroud jättis enda väravad (vist) uueks hooajaks


(foto: Twitter @bet365)

Prantsusmaa tõusis igati õigustatult 2018. aastal jalgpalli maailmameistriks, näidates kogu turniiri käigus kõige terviklikumat mängu, ent trofeeni kulgemise käigus leidus meepotist ka üks tõrvatilk: Olivier Giroud oli oma väravalöömise saapad koju unustanud.

Kuna Didier Deschamps'i käsutuses oli maailmaklassi täis rivistus, siis eelistas ta mänge Venemaal alustada ilma Giroud'ta. 31-aastane ründehärg tegi oma esimesed sammud murul alles siis, kui avakohtumisest Austraalia vastu oli 20 minutit minna.

Prantslased vajasid penaltit ja õnnelikku omaväravat, et austraallastest jagu saada, seega oli mõistetav Deschamps'i otsus oma mänguplaani järgmiseks mänguks muuta. Giroud tuli Peruu vastu algkoosseisu ja jäi sinna turniiri lõpuni. Kuna Chelsea mees sai lõpuks MM-i karikat enda käes hoida, siis oma valikut ta ka õigustas. Ent on üks suur "aga" - tipuründajana tegi Giroud harukordselt halva statistikaga turniiri.


Võib teoritiseerida, et kui Giroud oleks suutnud oma tavapärast ohtlikust näidata, siis võinuks see Prantsusmaa meeskond olla veelgi raskemini peatatav. Võime tänada Arsene Wengerit ja Chelsea'it, et mees, kes lõi 2017. aastal kümne koondisemänguga kaheksa väravat, pandi MM-ile eelneval hooajal ahelatesse, mis röövis tema enesekindluse ja sellega koos löökide täpsuse.

Wenger armastab oma kaasmaalasi ja nii sai ka Giroud'st koheselt üks tema lemmikutest, kui pikakasvuline ründaja pärast Montpellier' üllatuslikku Ligue 1 tiitlivõitu 2012.aastal tee Premier League'i leidis.

Giroud lõi esimesel viiel Inglismaal veedetud aastal stabiilselt üle kümne Premier League'i värava ja sai kõikide sarjade peale kokku parimana kirja 24 tabamust. 2017. aasta jaanuaris sai tehtud uus pikaajaline leping ja lava oli justkui valmis selleks, et Giroud hakkab ründama Arsenali kõigi aegade resultatiivsustabeli esikümne kohta. Aga siis läks elu Emiratesil järsku aina allamäge.



Septembris Euroopa liigas löödud 100. värav Arsenali eest jäi Giroud' jaoks üheks viimaseks, mis ta klubisärgis suutis. Meeskonna üks parimatest väravaküttidest pidi aina rohkem hakkama harjuma vahetuspingi soojendaja rolliga ning õigepea tuli vältimatu klubist lahkumine.

Üle linna liikumine Stamford Bridge'ile oli aga nagu vihma käest räästa alla sattumine. Kulus mitu kuud, enne kui Antonio Conte sai üle oma pimedast armastusest Alvaro Morata vastu ning kui Giroud hooaja lõpus viimaks Chelsea põhikoosseisu meheks tõusis, siis oli usk oma võimetesse sedavõrd kõikuma löödud, et isegi kõige lihtsamad väravavõimalused ei tahtnud enam sisse minna. Kuigi tõsi, viimase kaheksa mänguga löödud neli väravat on täitsa viisakas seeria mehe kohta, kes oma tipphooaegadel Inglismaal löönudki keskmiselt ühe iga kahe mängu kohta.

Tugev hooaja lõpp võiks süstida Giroud'le usku, et sinises särgis saab tal veel helge tulevik tulla, aga Conte on tänaseks läinud ja Maurizio Sarri võib asuda otsima enda jaoks meelepärasemat varianti. Esitused MM-il ei kergitanud ka just Giroud' aktsiaid. Või äkki jäid kõik suvel löömata jäänud väravad just uueks klubihooajaks?

Kommentaarid

Postita kommentaar