 |
| (foto: sportingnews.com) |
Kauaoodatud maailmameistrivõistluste finaalturniir Venemaal on läbi ja järgmist tuleb rahamaia FIFA tõttu oodata pool aastat kauem, ent jalgpallisõbrad ei pea kurvastama. 2019 on samuti vägev koondisevuti aasta.
Järgmisel aastal selgub koguni neli kontinendi meistrit ning lisaks alustab uus UEFA Rahvuste Liiga, kus mänguks läheb tegelikult ka juba selle aastanumbri sees. 2019. aastal lükatakse pall veerema mõni päev pärast aastavahetust - 5. jaanuarist kuni 1. veebruarini mängitakse Aasia karikat.
Araabia Ühendemiraadid võõrustavad turniiri, mis toimub sarnaselt MM-ile iga nelja aasta tagant ja mis on kavas 17. korda. Austraalia alustab tiitlikaitsjana, olles eelmise turniiri eepilises finaalis mänginud üle Lõuna-Korea.
Kui sajandivahetuse kandis oli põhimõtteliselt ainus asiaadist superstaar Hidetoshi Nakata, siis praegusel ajal on neid hulga rohkem, alustades Son Heung-minist ning lõpetades Sinji Kagawaga. Euroopa tippliigad - eriti Saksamaa - on täis Aasia vutivõlureid. See tähendab, et Aasia meistrivõistlustel peaks nägema väga korraliku tasemega jalgpalli, mis võiks samal ajal pakkuda nii mõnegi üllatuse. Näiteks alles kolm turniiri tagasi selgitasid omavahel Aasia parima jalgpalliriigi välja Iraak ja Saudi Araabia.
Kui Aasias on asjad tehtud, siis järgneb päris pikk paus, ent suvel võib end taas diivani külge kleepida. Järgmisena tuuakse juuni alguses lauale just Rahvuste Liiga otsustavad mängud.
A-divisjon, kus mängivad suurriikide kõrval ka viimaste aastate rahva lemmikud Island ja Horvaatia, kulmineerub nelja mänguga 5. juunist kuni 9. juunini - toimuvad poolfinaalid ja kohamängud. Võitja kõnnib koju 4.5 miljoni euroga, 3-4. koha mängus on võidu ja kaotuse vahe täpselt miljon eurot.
Juba enne Rahvuste Liiga otsustavaid mänge alustab 7. juunil 32. Aafrika Rahvaste Karikas, millele läheb nii võõrustaja kui tiitlikaitsjana vastu Kamerun. 2017. aastane finaalis said Alistamatud Lõvid jagu Egiptusest.
Pärast MM-turniiri, kus ükski Aafrika koondis alagrupiturniirilt edasi ei pääsenud, on Musta Mandri jalgpall vajunud sohu, aga see ei tähenda, et kohalikud meistrivõistlused pettumuse valmistavad. Roger Milla, George Weah, Samuel Eto'o, Didier Drogba, Mohamed Salah - Aafrika on jalgpallimaailmale andnud mitmeid superstaare ning nende vaatamine pole kindlasti maha visatud aeg.
Kuna turniir peetakse esimest korda suvel, siis on kindel ka see, et kellelgi ei teki järsku klubisoovidele vastavaid vigastusprobleeme, mis jätaksid nad koondisest eemale. Ühtlasi on esmakordne ka see, et võitlusareenile lastakse 24 meeskonda.
Kui Aafrika esimesed eripärasused on nähtud, siis alustavad Copa America ja Gold Cup, vastavalt 14. ja 18. juunil.
Brasiilias peetav 46. Copa America naaseb pärast 2016. aastal peetud juubeliturniiri traditsioonilise 12-meeskonnalise formaadi juurde, kuigi uuendused ei puudu ka seekord. Esimest korda pärast 1993. aastat pole punti võetud mehhiklasi ning Lõuna-Ameerika koondistele hakkavad konkurentsi pakkuma Jaapan ja Katar. Jah, Katar. Raha mõju on ikka võimas.
Tšiili on kaks turniiri järjest kurvastanud Leo Messit ja Argentinat, kes viimati võidutses 1993. aastal just Mehhiko vastu.
Kuna Copal peale ei saada, siis võib arvata, et El Tri läheb eriti vihaselt mängima Gold Cupile, millega selgitatakse parim jalgpalliriik Põhja-, Kesk-Ameerika ja Kariibi piirkonnas. Mänguks läheb 15. vägeval USA staadionil ning jänkid on ka tiitlikaitsjad.
Eelnevast 14-st turniirist on USA ja Mehhiko võitnud 13 (Kanada üllatas 2000. aastal), aga omavahel pole finaalis kohtunud alates aastast 2011. Jamaika on kaks korda järjest otsustava mängu kaotanud ning värske MM-i debütant Panama pani 2013. aastal ameeriklased kõvasti higistama.
Copa America finaal on kavas 7. juulil ning Gold Cupi oma 11 päeva hiljem. Üks suvi täis jalgpalli on taas kindlustatud. Palju õnne meile kõigile!
Kommentaarid
Postita kommentaar